“Pärast lõppu” kajastab ääretult ränka teemat: kuidas tuleb perekond toime lapse kaotusega. Üliraskele teemale vaatamata on lugu kirja pandud hästi ladusalt ja voolavalt ning tegelikult ei ole see siiski päris kogu aeg masendav ja kurb.
See on lugu abielupaarist, Pipist ja Maxist, kelle kaheaastasel pojal Dylanil on ajukasvaja. Selgub, et teda ei ole võimalik rohkem opereerida. Haiglast soovitatakse jätkata üksnes palliatiivse raviga. Ehk siis teha lapse elu valuvaigistite ja muu abil võimalikult mugavaks, kuid edasisel kiiritus- ja keemiaravil ning muul sellisel ei ole enam mõtet. Dylan ei suuda ise käia, rääkida ega süüa, tal on operatsioonist tingituna ka raske ajukahjustus.
Kuid vanemad ei ole üksmeelel. Pip leiab, et haigla soovitus on mõistlik ja ükskõik kui palju see endale haiget ei teeks, oleks kõige inimlikum lasta lapsel minna. Max seevastu tahab võidelda, et Dylan kasvõi mõne aasta veel elaks. Ta on välja otsinud USA-s asuva kliiniku (perekond ise elab Inglismaal), kus tehakse ravi, mis võib Dylanile veel mõne aasta juurde anda. Kuigi laps talub pikka lennukisõitu äärmiselt rängalt, tahaks isa siiski proovida. Ta korraldab sotsiaalmeedias suure kampaania, et poja raviks raha koguda.
Nad ei jõuagi kokkuleppele ja seetõttu peab Dylani saatuse otsustama kohus. Siin jaguneb raamat kaheks. Paralleelselt jookseb kaks liini: ühe kohaselt otsustab kohus, et õiguse saab Pip ning Dylan võib väärikalt surra, teisel juhul tehakse otsus Maxi kasuks ning Dylan saadetakse USA-sse. Maxi variandi puhul elab Dylan veel kolm aastat, aga pärast tema surma küsib Pip Maxilt: “Kas see oli elu?”. Ta meenutab, et Dylani sünnipäevadel jõid nemad limonaadi, aga laps sai läbi vooliku kunstlikku piima. Ta pidi iga päev saama seitseteist erinevat tüüpi ravimit. Ta ainult lamas ega saanud teha mitte ühtegi asja, mida terved lapsed.
Raamatu põhiosa ongi sellest, mis saab pärast Dylani surma. Kuidas kulgevad vanemate elud ühel ja kuidas teisel juhul. Igatahes väga mõtlemapanev lugu ja selline kohutav valik tekitab külmavärinaid ilmselt igas lapsevanemas. Mis siis oleks õige otsus? See raamatust ei selgu, sest sellises olukorras ilmselt olekski väga raske mingit õiget otsust teha. Mõlemat pidi on kohutavalt raske ja halb.
Raamatust jäi enim meelde üks ilus koht, kus Pip võtab arsti loal Dylani sülle ja viib ta varahommikul natukeseks õue, et laps saaks veel viimast korda veidike värsket õhku hingata. Nad istuvad koos haigla lähedal suure tamme all, Dylan on ema süles teki sees, ja nad vaatavad koos, kuidas päike tõuseb. Ja ema lubab talle, et hoolitseb tema eest ja et kõik läheb hästi.
***
Ilmunud: Pegasus, 2020
Tõlkinud: Marge Paal
Leia e-kataloogist ESTER
Ketlin Rauk
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja