A. H. Tammsaare “Tõde ja õigus I”

“Tõde ja õigus. I osa” on raamat, mida olen lugenud kunagi ka kooliajal, aga ma ei mäletanud sellest suurt midagi ja kohati olid mul sellest ka hoopis teistsugused mälestused.

Mul ei olnud meeles, et raamat on küllaltki vägivaldne. Seal on nii koduvägivalda (Oru Pearu eit jooksis pidevalt teise pere sauna mehe eest peitu, kui see täis peaga koju tuli), vaimset vägivalda (Andres kasutab seda Mari peal) ja looma peksmist (üks koer pekstakse poolvigaseks, teine lastakse maha, kolmas mürgitatakse ja üks kass saab ka laste käes surma).

Kui sellest vägivaldsusest mööda vaadata, siis mulle raamat meeldis. Väga hea oli seda üle lugeda ja meelde tuletada. Huvitaval kombel kehtib päris palju ka tänapäeva eesti inimese kohta. See töörügamine ja võitlus maaga. Ma saan aru Vargamäe lastest, kes ei tahtnud sinna jääda, nähes, mida see nende isaga teeb. Nad ei tahtnud ennast tööga tappa. Nad tahtsid olla õnnelikud ja arvasid, et Vargamäel nad seda ei saa.

Muidugi ei saa siin üle ja ümber naabrimeeste vahelisest vaenust ja kiusu ajamisest. Ise täiskasvanud mehed, aga mõlemad nii lapsikud oma vaenamiste ja kraaklemistega. Sellist käitumist kohtab tihti ka tänapäeval, nii et Tammsaare teost võib lugeda ka 100 aasta pärast ja ikka on palju äratundmisrõõmu.

Tammsaare looduskirjeldused on klassika. Nii hästi, ehedalt ja armsalt kirjeldab ta Vargamäe loodust, et pilt on silme ees ja tundub, nagu oleksid ise ka seal.

Kes pole veel lugenud, siis lugege. Kes tahab mälu värskendada, siis ka lugege. Väga mõnus oli vahelduseks ehtsast maaelust lugeda.

Lõpetuseks üks tuntud tsitaat Tammsaarelt:

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,” ütles isa.

“Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.”

Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla. Neid sõnu kuuldes muutus vana Andres nagu veel palju vanemaks ja vimmakamaks, nii et kui poeg silmad temale heitis, tal isast kahju hakkas.

***

Ilmunud: Avita, 2003

Leia e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga