Tegevus toimub ühes väikeses Hiiumaa külas. Eelmisest kahest raamatust (“Politseiniku tütar” ja “Tulekandja“) tuttava Eva vend Tom on ostnud Hiiumaale turismitalu, et lappida oma perekonnaelu ja saada eemale teisest naisest. Eva on Tomil külas, kui temaga õnnetus juhtub. Eva kukub hobuse seljast maha ning on pärast seda üsna vegetatiivses olekus. Tomile on see raske koorem, lisaks veel pinged naisega.
Kui pärast turismihooaja lõppu ilmub tema tallu üks sakslane, on ta rahul, et saab teenida lisaraha. Sakslast huvitab millegipärast üks vana legend Hiiumaa viimasest nõiast. Nimelt olevat too nõid Kaibaldi kõrbes põletatud ning seal oma tapjatele sajatusi karjunud. Tom peab sakslase huvi veidraks, aga noh, mis siis. Ta saab ju selle eest raha.
Turismitaluga ei taha asi kuidagi vedama minna. Juhtuvad õnnetused. Lisaks Eva omale surevad tema talus veel kaks külalist ning külas toimub üks jõhker mõrv. Kas see kõik on needusest? Või on siiski asja taga inimese käsi? See selgub juba lugedes.
Minu jaoks oli see järjekordne põnev lugemine. Lugesin seda poole ööni. Raske oli raamatut käest panna. Pauts on jällegi suutnud luua põneva ja natuke müstilise õhkkonna, põimides teksti vanu legende. See on natuke teistsugune kriminaalromaan, sest uurijat siin otseselt ei ole. Tavalisele talupidajale kukub see juhtum kuidagi kaela ning asjad lähevad tema jaoks lihtsalt. Autor mind päris ära petta ei suutnud, aga huvitav oli sellegipoolest.
Mind ajas muigama Tomi ja tema poja omavaheline suhtlemine. Nad on nii erinevad ja see tekst oli koomiline.
***
Ilmunud: Varrak, 2018
Leia e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja