Kaja Heinsalu, Neeme Raud „Kainus“

Raamat „Kainus“ on ajakirjanik Neeme Raua ja sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu ühistööna ilmunud teos, mis räägib sõltuvusprobleemidega inimeste muredest aktiivse tarbimise ajal ning pärast seda, kui ollakse alkoholist loobunud. Raamat on intervjuude vormis, kus tippajakirjanik Neeme Raud küsib suunavaid küsimusi ja terapeut Kaja Heinsalu vastab, tuues näiteid nii enda kui oma anonüümsete patsientide eludest. Raamatu lõpus intervjueerib Raud põgusalt ka teisi spetsialiste, näiteks perenõustaja Katrin Hallikut, kellega räägitakse kaassõltlastest, kelleks on oht muutuda sõltlaste lähikondsetel. Raamat räägib peamiselt alkoholisõltuvusest, kuid seda on lihtne üle kanda ka teistele sõltuvustele. Enne raamatu väljaandmist tekkis meedias väiksemat sorti skandaal, sest osapooled ei saavutanud esialgu kokkulepet, kumb on ametlikult raamatu autor. Viimaks jõuti kompromissile, et raamatu autor on Heinsalu ning koostaja Neeme Raud. Raamatu kaanel ja infos on kajastatud mõlema nimed.

Kuulsin raamatust esimest korda televisiooni vahendusel, kui telesaates „Hommik Anuga“ oli külas Neeme Raud. Intervjuus saatejuht Anu Välbale tegi ta avameelse ülestunnistuse, et oli eelmises töökohas ületöötanud ja asus seetõttu alkoholi liigtarvitama. Reaalsuses alkohol muidugi uneprobleeme ei lahenda, pigem vastupidi. Alkoholi tarvitamine võib kergendada uinumist, kuid vähendab une kvaliteeti ja aitab kaasa pikaajaliste unehäirete tekkimisele. Mul oli keeruline ette kujutada alati viisaka ja väljapeetud olekuga Rauda ebaadekvaatses olekus rääkimas või tegemas midagi, mille üle võiks häbi tunda. Kuid raamatu üks kandev idee seisneb selles, et alkoholism ei tähenda alati seda, mida inimesed ette kujutavad. Arvatavasti polegi ta kunagi käitunud viisil nagu noored, kes uueks „Bermuda kolmnurgaks“ nimetatud Telliskivi loomelinnakus pärast südaööd valjuhäälselt pidutsevad ja karjuvad. Terapeut Kaja Heinsalul oli vägijoogiga natuke erinev kogemus. Ta tunnistab raamatus ausalt, et on aastaid tagasi alkoholi mõju all pidutsedes ebaväärikalt ja vastutustundetult käitunud. Sõltlase puhul ei maksagi loota, et ta on usaldusväärne või peab kokkulepetest kinni – nii võttis oma kurvad kogemused kokku praegu juba 25 aastat kaine olnud Heinsalu.

Minumeelest on sõltuvusprobleemi kontrolli alla saanud inimeste pihtimused tänuväärsed. Ma arvan, et neid inimesi on sõltlastest 10%. Võib-olla veelgi vähem. Tuntav osa neist vajab spetsialisti abi ehk ravi. Pahatihti sõltlane ravile ei lähe. Mulle meenub ammune vahejuhtum Tammsaare pargis, kus minu ja mu sõprade seltskonnaga liitus üks keskealine naisterahvas, kes tunnistas, et on alkoholisõltlane, ja palus raha viina ostmiseks. Jäime vestlema ja soovitasin tal pöörduda alkoholiravile. Selle peale hakkas terve seltskond naerma, kaasaarvatud naisterahvas ise. Ma olen kuulnud, et komme mitte ravile minna pärineb Nõukogude ajast ja paljud inimesed kannavad selliseid väärtushinnanguid endas siiani edasi.

Mihkel Raud, kes kirjutas raamatu „Musta pori näkku“, on hilisemas intervjuus öelnud, et alkohooliku juurest tuleb lähedastel, eelkõige elukaaslasel lahkuda. Tema kõrvale edasi jäädes antakse alateadlikult märku, et tarvitamine ja vastutustundetu käitumine võib jätkuda. Samas tunnistab ta ise, et tavaliselt see nõu inimesele ei meeldi. Küsimusele, miks see nii on, leidsin mina raamatust vastuse kaassõltuvuse teema juurest, kus rääkis perenõustaja Katrin Hallik.

Tegemist on väga hea raamatuga, mida on vaatamata keerulisele teemale kerge lugeda. See on vajalik lugemine kõigile, kes on mingil eluetapil alkoholi kuritarvitanud. Nende lähedastele samuti. See on huvitav raamat ka neile, kes soovivad mõista, miks meie kultuuriruumis on nii palju sõltuvuskäitumist ja miks need inimesed üldjuhul abi ei otsi.

***

Ilmunud: Pilgrim, 2021

Leia e-kataloogist ESTER

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelese kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.