Agneta Pleijel „Kaksikportree”

„Kaksikportree” on romaan Agatha Christie’st (1890–1976) ja Oskar Kokoschkast (1886–1980).

Londoni kunstigaleriis on parajasti Oskar Kokoschka näitus, kui sinna ilmub üks noormees. Noormees soovib, et Kokoschka maaliks tema vanaemast portree ning tahab teada, palju see maksma võiks minna. Tegelikult ei olegi see summa noormehe jaoks oluline. Ta tahab, et portree oleks tema vanaema 80. sünnipäeva kingituseks.

Agatha Christie ja Oskar Kokoschka on mõlemad juba eakad inimesed ja ei ole sellest ideest just vaimustunud. Ometi saadakse mõlemad nõusse. Portree saab valmis kuue maaliseansi jooksul ning nende seansside jooksul saavad mõlemad lähedasemaks.

Oskar soovib, et Agatha räägiks endast, sest siis ta saab naist jälgida ning see aitab tal paremini maalida. Agatha on jällegi häbelik ja tagasihoidlik ega taha endast rääkida. Nii kulgebki vestlus alguses peamiselt Oskari elu ümber, aga lõpuks avaneb ka Agatha Christie. Need vestlused on üllatavalt avameelsed ja keerlevad elu peamiste teemade ümber, milleks on armastus, iha, surm, hirmud ja muidugi kunst. Mõlemad meenutavad oma elu erinevaid etappe ja neis ette tulevaid probleeme.

See oli sissevaade kahe kunstniku ellu, mida oli huvitav lugeda. Nad elasid nii põneval ajal. Mõlemad elasid üle I ja II maailmasõja, mis mõjutasid nende elusid. „Kaksikportree” on küll ilukirjanduslik, aga siiski sai sellest mõlema kohta midagi teada. Ma olen Christie kriminaalromaane muidugi lugenud ja neid on praegugi huvitav uuesti üle lugeda. Samas pole ma tema isikliku elu kohta eriti lugenud. Pean tunnistama, et Oskar Kokoschka nimi oli mulle täiesti võõras ning siin raamatus tundus ta olevat sümpaatne ja koloriitne mees.

Soovitan lugeda neil, kellele meeldivad romaanid tegelikult elanud inimestest.

***

Ilmunud: Varrak, 2021

Tõlkinud: Anu Saluäär

Leia e-kataloogist ESTER

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.