Arnaldur Indriđason „Maetud minevik”

Reykjaviki lähedalt ehitusplatsilt leitakse maetud luustik. Asjaga asub tegelema uurija Erlendur oma meeskonnaga. Kohale kutsutakse ka arheoloogid, kes asuvad luustikku välja kaevama. Seetõttu toimub see kaevamine põhjalikult, aga võtab ka kauem aega. Erlendur sudib neid takka, et nad kiiremini teeksid, aga arheoloogid ei võta vedu.

Vähemalt ajalise piiri saavad nad paika. Tundub, et luustik on mullas olnud 50–70 aastat. Seega asuvad uurijad otsima inimesi, kes selles ajavahemikus kadusid. Neil on mitmeid variante, aga samas ei tule juhtlõngad lihtsalt kätte. Juhtumist on siiski juba nii kaua aega möödas.

Paralleelselt kajastatakse ka ühe perekonna elu. Perekonnas on kolm last ning nende elu ei ole kerge. Nende isa on türann ja vägivallatseja. Päris karm oli lugeda, mismoodi ta oma naist ja lapsi kohtles.

Samal ajal ei ole Erlenduri enda elu ka just meelakkumine. Ta on oma lastest võõrdunud ning saab ühel päeval oma narkomaanist tütrelt hädaabikõne. Erlendur püüab tütart päästa. Seda oli tõesti kurb lugeda. Ma loodan, et neil läheb kõik hästi.

„Maetud minevik” on põnev lugemine, mida on keeruline käest panna. Samas ei toimu sündmused liiga kiiresti. Tempo on just paras. Luustiku müsteerium haaras kaasa ning selle perekonna lugu oli õõvastav, aga siiski tahtsin teada, kuidas see lõppeb. Mõneti oli lugu etteaimatav, aga see ei häirinud. Erlendur tegeles oma probleemide ja perekonnaga. Ta oli selline omapärane tegelane ning sooviksin temast rohkem teada saada. Minule igatahes meeldis ja ma jään ootama järgmist osa.

***

Ilmunud: Krimiraamat, 2021

Tõlkinud: Eva Nooni

Leia e-kataloogist ESTER

Triinu Rannaäär

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.