Sina oled minu surm. Loodus on minu keha. Mina olen tema toit.
Surra saab ainult too, kes on elus. Elutul planeedil pole karta midagi. Elutus planeedis pole surelikkuse ilu. Me oleme vabanemas surmast, sest me oleme tapnud elusa.
Weber käsitleb selles raamatus kõigi elusolendite vastastikuse ökoloogilise seose erootilisust ehk kehalist vastastikmõju. Autor näeb erootilist akti taimede kasvamises, mis võtavad kasvamiseks vastu mateeria, mis ei kuulu neile endale – sellest saab osa nende füüsilisest kehast.
Ta nendib, et me sureme iga hetk, kui me hingame, loovutades osakese oma kehast, et hingata saaksid taimed, puud ja teised elusolendid. Me toitume teiste elusolendite orgaanilisest ainest, millest saab meie keha, ja meie kehast nende oma. Nii mõeldes on kõik planeedil maa üks organism. Kui mõistad, et see vastastikside ei olene sinu tahtmistest, vaid jätkab toimimist ka siis, kui sinu eksistents lõppeb – ning sinu rakkude molekulid jäävad ringlema elusas süsteemis – siis taipad, et sul ongi kõik olemas ja et üksindustunne on vaid liigsete tahtmiste tagajärg, sest sul pole võimalik üksi olla, kuni sa oled osa elavast planeedist. Samuti kaovad Mina piirid. Kohtumine elususega on viljastav igas mõttes.Kui inimesest saab süsteemis iseenda kehast toituv vähkkasvaja, siis ei ole süsteemil võimalik elus püsida.
Surma tajumine mateeria ümbersünnina on vabastav. Sa sured, kas tahad või ei. Meie tunded on kogemuste peegeldus, kuid pole võimalik kanda endas kogemust suremisest. Osa meist sureb pidevalt ja iga päev, nii et me isegi ei märka. Ometi kardame seda.
Ma olen mõelnud midagi sarnast kontserdil käies. Kuidas õhk, mida seal hingan, on laetud muusika osakestega ja võib-olla ka molekulidega, mis on pärit teiste kehadest. Nii muusikute kui publiku. Aga ma pole sealt edasi mõelnud, et ma lähen nende molekulidega koos sealt koju ja jagan kõike näiteks oma taimedega. Kuid kas me jagame kõige elavaga ka informatsiooni? Või mälestusi rakutasandil?
Seda raamatut lugedes lahustub mateeria su ümber ja sa muutud universumis hõljuvaks molekuliks, mis pole piiratud ühegi vormiga.
***
Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud: Katrin Kaugver
Leia e-kataloogist ESTER
Tuuli Reinsoo
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja