Kes meist ei oleks kunagi pidanud päevikut? Tavaliselt pannakse enda jaoks kirja kõige salajasemad mõtted. Ka Mehis Heinsaar kirjutas „Ööpäeviku“ just iseenda tarbeks, kuid tore on tema päevikut lugedes ekselda kirjaniku meeleoluväljadel ja hingemaastikel. Kuna seni olen rännanud koos kirjanikuga kuulates temast raadiosaadet või lugedes luuletusi ja jutte, siis päevikuvormis raamat tundus avavat tema siseilma täiesti uuel moel.
Aga mida teeb siis kirjanik ööd ja päevad läbi? Mõned päevad on täis argiseid toimetusi: kus ja kellega kohtuda tuleb ning mida poest osta ja millal koristada. Tuleb teha ka raamatuesitlusi, lihvida käsikirju või käia koos Andres Ehiniga palverännakul Santiago de Compostelas. Palju on juttu raamatutest ja teistest kirjanikest (ka nendest, kelle raamatuid peagi vaja lugeda). Ta mõtiskleb loomeinimeste, loomingu ja inimsuhete üle. Lisaks hingemaastikele veedab ta aega erinevates paikades – näiteks Tartus, Tallinnas või hoopiski Hiiumaal. Ka tuleb maadelda väsimuse ja erinevate meeleoludega, sõita jalgrattaga ning õppida keeli. Ja muidugi kogu aeg kirjutada.
Arvan, et tegemist on raamatuga, mida ei saa ühe korraga läbi lugeda. Ühe päeva sissekande lugemine tekitab palju mõtteid ning on oht jääda enda peas päevikut edasi pidama. Kuna ka mulle meeldib olla looduses ning põnevatel ja tundmatutel radadel hulkuda, siis võtan ehk raamatu kunagi kaasa ning avan selle siis, kui jõuan mõnda eriti põnevasse paika. Loodan, et seal pingeväljade aias hakkab laulma selle kevade esimene musträstas.
***
Ilmunud: Kultuurileht, 2022
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Kütsen
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja