Elissa Grossell Dickey “Valguse kiirusel”

Iga raamat on mõjustatud ajastust, milles ta on kirjutatud, iga lugemiskogemust aga mõjutab ajastu, milles toimub lugemine. On olnud tülikad aastad ja ärev kevad. Mõnegi teose olen viimasel ajal käest ära pannud kurtes mitte raamatu kvaliteedi üle, vaid sellepärast, et oma närve säästa. Mõni ime siis, et suundusin lõpuks riiulite juurde otsima midagi sellist, mis tunduks küll piisavalt põnev, et ma seda ikka kärsiks lugeda ega hakkaks kogemata kõrval õõvakerimisega tegelema, ent mis poleks samas nii tõsine, et üha süvendaks kõikjal ümberringi luuravat masendust. Mis sobiks sellise eesmärgiga veel paremini kui romantilist ja veidi naiivset optimismi lubav armastusromaan, milles põnevuse eest kannab hoolt terrorismijuhtum ning tõsiseltvõetavust toetab peategelast tabanud raske diagnoos? Teemad, millega me kõik viimasel ajal, määral või teisel, juba oleme suhestuma pidanud. Romaanis on need esindatud ehk aga viisidel, millega päris kõikidel veel isiklikke kokkupuutepunkte ei ole.

Kuigi romaan hakkas kohe pendeldama kahe ajaliini vahel, märkasin umbes kolmandiku paiku üllatunult, et klassikalist visahinge-tüüpi ventilatsioonišahtides roomamist ikka vist ei tule. Ometi ei hakanud sugugi igav ega tundunud hoog liig aeglane. Kui algul kahtlustasin, et autor valis ajatelgede tehnika selleks, et ilma pinges oluliselt kaotamata kiigutada rõhuasetus minevikult olevikule ja romansilt trillerile, siis sündmuste edenedes tuli tõdeda kõige eelnevalt esitatu olulisust nimelt mõlemas teemas korraga vedrude üles keeramise jaoks. Ka tempo tõusis kohe, kui õiged panused olid säetud ja lugejal oli juba, millele kaasa elada.

Lugedes süvenes näriv irratsionaalsustunne, see uskumatus, mis peabki tekkima, kui niigi pingeliseks muutunud argiolukorda ründab täiesti mõistetamatul (ja ka väljaütlemata) põhjusel, ühtäkki, relvastatud terrorist. Kohtudes põhjendamatu vägivallaga peabki tekkima dissonants, aga ometi ei vabasta see meid senise elu rabelemistest ja dilemmadest, isegi kui seab need, nüüd justkui tühised askeldused ja ängid, mõneks ajaks perspektiivi. Diagnoos, mille jaoks autor ei pidanud uurimistööd tegema (või täpsemalt – ei pidanud autoritele tüüpilist teemaga tutvumist tegema, sest diagnoos on tema enda oma ja sellekohane tutvumine tal paraku juba tehtud), see diagnoos ei ole kilbiks hullunud relvamehe vastu. Diagnoosiga ettekuulutatud hääbumine kaugemas tulevikus ei aita päästa elu siin ja praegu. Diagnoos ei ole vabanduseks, et mitte leida endas seda kangelast, kes võib, olukorra nõudel, ärgata igaühes. Seda enam, et diagnoos äratab kangelase juba argieluski – siis, kui elukvaliteedi ja minapildi päästmiseks tuleb hakata igapäevaseid eneseületusi tegema.

Selles loos ei moondunud õbluke peategelane automaati täristavaks ühemehearmeeks, ei päästnud majatäit orbusid ega demineerinud keerulisi viitsütikuid. Aga see oli haarav lugu tavalistest inimestest, kes võitlevad oma lahinguid teist sorti oskustega, teist moodi põhjendatud visadusega. Kuna tegevus toimus kahes ajas korraga, juhtus sedagi, et pidin valjusti kiruma, kui kõige põnevama koha peal läks sõnajärg teise ajaliini kätte ja seda veel kolmeks peatükiks järjest. Siiski, kuna kumbki liin polnud teisest igavam, ei tekkinud tahtmist neid peatükke ka vahele jätta, mida mõnegi tellise puhul iseloomukam lugeja julgesti teeb. Vahelejättudeks polnud see raamat ka piisavalt paks, nii et leheküljed libisesid ülearu kiirestigi sõrmede vahelt läbi. Kauemaks kui paariks õhtuks ei jätku sellest isegi juhul, kui lugeja tahab lisaks veel perekonnaga suhelda, teisi ülesandeid täita ja enam-vähem puhanuna hommikuti tööle laekuda. 

***

Ilmunud: Ersen, 2022

Tõlkinud: Ülle Jälle

Leia e-raamatukogust ESTER

Tea Roosvald

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.