Võib öelda, et see raamat mõjus lummavalt. Mõtlesin loetu üle veel mõnda aega. See puudutas sügavalt ja pani mõtlema üldinimlike probleemide üle: kuidas ja kas on võimalik jääda ausaks inimeseks; kuidas kaitsta ja kasvatada oma last nii, et ta ennast õnnelikuna tunneks? Kas üksikisal on õigus hoida oma last aastaid isoleerituses keset metsi, kus ta saab suhelda vaid kolme inimesega?
Seda raamatut lugedes ei jätnud ma ühtki lõiku ega lehekülge vahele, nii nauditav oli see.
Raamat algab seigaga, kus pesukaru on kanakuudist varastanud kana nimega Susanna ning Cooper lõpetab vigastatud linnu piinad, lüües talle labidaga pähe. Kuna tema ja ta tütre toidumenüü on üpris kesine, siis loodab ta kanast mingit toredat rooga valmistada, aga kuna tütar tahab kana korralikult maha matta, peab sellest kahetsusega loobuma. See näitab, kui palju ta hoolib tütre tunnetest ja tahab teda võimalikult palju kurvastusest säästa.
Hästi armas oli ka see, kuidas Cooper õmbles tütrele tema väikseks jäänud riietest suuremat lapitekki. Ta lõikas alates tütre beebiaegsetest rõivastest välja tükke, nii et lapsele jääksid nendest aegadest, kui ta neid kandis, toredad mälestused.
Niisiis on meil võimalik sisse elada kahe tegelase, Cooperi ja tema 8-aastase tütre Finchi elusse ja tegemistesse keset metsikut loodust.
Autor on öelnud, et veetis lugematu hulga tunde kõndides metsas ja välja mõeldes lugusid. Loodusmiljööd on suudetud päris hästi edasi anda, lugeja tunneb, nagu oleks ta ise selles metsas, selles loos.
Äärmiselt põnev on raamatut lugedes ja sündmuste edenedes tasapisi teada saada, mis põhjustel need kaks inimest ennast metsas varjama peavad ja mis neist edasi saab, siit ei puudu ka kriminaalsed elemendid.
Raamatus on mitmeid aspekte: armastus, hoolivus, sõprus, ohverdamine. Sobib lugemiseks kõigile, aga eelkõige inimestele, kellele meeldivad psühholoogilised ja põnevusromaanid.
***
Ilmunud: Ühinenud Ajakirjad, 2022
Tõlkinud: Jüri Kolk
Leia e-kataloogist ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja