Selleks, et midagi nii ilusat ja valusat kirja panna, peab olema tundlik inimene. Et paeluvalt edastada käsitletava haiguse eripärasse puutuvat, peab olema neuroteadlane, nagu seda on romaani „Iga mängitud noot“ autor Lisa Genova.
Jagamatut tähelepanu armastaval kontsertpianistil, 45-aastasel Richardil diagnoositakse ALS. Mitte viirus, radikuliit, borrelioos, kõõlusepõletik, vaid just seesama haigus, mille nimel on nii mõnedki lugejad endale ämbritäie jäävett kaela valanud. Aga inimesele, kes seda haigust põeb, jääb vaid lootus, et äkki leitakse ravim, enne kui kõik kuhtub ja kustub.
See on ääretult kurb lugu hääbumisest, millega paralleelselt avaneb ühe abielu ja perekonna saatus. Pinevus püsib nii haiguse laastavat kulgu kui ka eksabikaasade erimeelsusi jälgides. Leht lehekülje järel selgub, miks on jõutud suhtes nii kaugele – vihkamiseni, mille üks lüli on konkurents. Richard on kuulus klaverikunstnik, kuid tema poolatarist abikaasa Karina oli ju ülikooli ajal andekam! Mehe tõttu Bostonisse kolimine pole aga Karina karjäärile džässpianistina kasulik olnud. Džässmuusika Meka on ju New York… Nõnda saadabki Karina oma päevi mööda andetutele laiskadele lastele klaveritunde andes. Nii nagu naine tunneb vimma eksmehe üleaisalöömiste pärast, on mees „kaotanud“ naise, kellega ta abiellus.
Haiguse kulgemise jooksul jõuab Richard mõelda igasuguseid mõtteid. „Ta istub toolil ja vaatab üksisilmi aknast välja, kuulates lahtisest uksest äraolevalt klaveritundi. Nagu ta mõtted sageli teevad, kui neile liiga palju struktureerimata aega anda, uitavad need mikside lahendamatusse maailma. Miks sai ta ALSi? /…/ Kes saab ALSi? Kliinikus nähtust lähtudes kõlab vastus, et ükskõik kes. Ta on näinud 25-aastast arstitudengit, 65-aastast endist eriväelast, sotsiaaltöötajat, kunstnikku, arhitekti, triatlonisti, ettevõtjat, mehi ja naisi, musti, juute, jaapanlasi, latiinosid. Tõbi on poliitiliselt nii korrektne, kui olla saab. See ei diskrimineeri, pole kellegi vastu allergiline ega ole sel fetišeid. ALS on tapja, kes annab kõigile võrdsed võimalused.“ (lk 121-123)
Loosse toob helgust hooldaja Bill. Ta on ka Karinale toeks ja räägib õigeid sõnu. „Karina tahaks Richardile andestada, et see nad juurtetuna Bostonisse vedas, et mees jättis end ilma suurest osast Grace`i lapsepõlvest, et ta Karinat pettis, reetis ja alandas, et tema õnne röövis. Aastate jooksul on ta korduvalt proovinud. Nüüd, asja üle palju mõelnult, usub ta Billi, et Richardile andestamine teeks talle endale head. Kuidas see kõlabki? Mitte andestada on nagu juua mürki ja eeldada, et teine sureb. Kuid andestamiseks on tal nappinud suuremeelsust, vaimset edasijõudmust, vaprust. Richard on haige ja suremas, aga ikkagi ei suuda Karina teda konksu otsast lahti lasta. Richardist süüdlase tegemine laseb Karinal tunda, et temal on õigus, ja veendumus oma õiguses on see pilv, millel ta eelistab heljuda.“ (lk 155)
Aga andestamise teekond on valuline ja keeruline. Naine on kurnatud, närviline, vihane ja ärrituv, kohati isegi kiuslik. Mõtted, mis naise peast läbi käivad, pole alati korrektsed: „Miks sa põrgusse ei võiks kerida?“ (lk 161) Aga andestamine siiski saabub ja koos sellega ka vabadus…
Lisa Genova näib olevat muusikaga sina peal, sest kirjeldused pianisti kätes ja mõistuses toimuvast on väga elusad. Romaanis nimetatud muusikateoste (tegelased mängivad ja kuulavad neid või mõtlevad nendele) põhjal saab teha rännaku muusikamaailma ja samuti enda hingele pai.
***
Ilmunud: Vesta, 2022
Tõlkinud: Ave Põlenik
Leia e-kataloogist ESTER
Riina Pohlak
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja