Violette Toussaint on Prantsusmaal ühes väikeses linnas kalmistuvaht. Ta on seda tööd teinud juba aastaid. Tema majake on hubane koht, kus ühtviisi hästi tunnevad ennast hauakaevajad, kirikuõpetaja, matusekorraldaja, lahkunute lähedased ning kassid-koerad. Ta ei karda surnuid, hoolitseb nende haudade eest, juhatab inimesi kalmistule ja teeb üldse palju sellist, mis tema tööülesannete hulka ei kuulu. Ühel päeval tuleb surnuaeda politseikomissar Julien, kelle ema on testamendis soovinud lasta end matta ühe mehe kõrvale, keda Julien ei tea. Julien asub selgitama, kes see mees on ja kust ema teda tundis.
Lugu algab küllaltki humoorikalt ning tundub olevat helge. Jutustatakse uskumatuid lugusid, mis on juhtunud seoses matustega ja hauakaevamistega, samuti sellest, kuidas Violette on öösiti surnuaias pidutsemas käivaid teismelisi eemale peletanud. Raamatus on peatükid tänapäevast ja minevikust ning selles on mitmeid kõrvaltegelasi, kelle elulood lugeja ees lahti kooruvad. Kuigi minevikus on juhtunud mitu traagilist sündmust, on Violette siiski elujaatav.
Minu jaoks ongi raamatu peamiseks teemaks lein ja leinaga toimetulek. Autor käsitleb teemat loomulikult, aga siiski delikaatselt. Raamat on traagiline, aga samal ajal ilus, naljakas ja soe. Kõik tegelased on huvitavad inimesed. Lugu paneb neile kaasa elama, soojendab südant ja näitab, et elu pole ainult must-valge. Jutustatakse tavalise inimese elust, kellele saatus on andnud palju kanda, aga kes on siiski heatahtlik. Ta on leidnud elus oma koha ja on sellega rahul. Lõpus on lootust ka uuele armastusele. Soovitan igal juhul lugeda.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2022
Tõlkinud: Pille Kruus
Leia e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja