Valeri Panjuškin „Hunditund“

Ukraina sõja algusest, mis hakkas pihta „hunditunnil“, täitub varsti aasta. Meedia on täis sõjauudised ja -analüüse. Kahekümne esimesel sajandil on miljonid rahulikud Ukraina elanikud pidanud oma kodumaalt lahkuma ja leppima põgenikustaatusega. Ametliku statistika järgi on praeguseks Ukraina suunalt välja registreeritud üle 18 miljoni piiriületuse.

Ajakirjanik Valeri Panjuškini raamatust saame vahetu pildi paljudest põgenemisteekondadest, mis tekitavad kõhedust ja kaastunnet. Näeme hetki põgenike vastuvõtupunktidest ja põgenikelaagrist. Õnneks leidub maailmas inimesi, kes ukrainlasi pühendunult aitavad, alates heategevusorganisatsioonide vabatahtlikest ja lõpetades kogu maailma külalislahkete kodanikega, kes põgenikke enda juurde elama võtavad. Vabatahtlikud püüavad sõjapõgenikele leida uue elupaiga ja vahel ka töökoha ning aidata neil liikuda turvalisse paika. Kahjuks on rahalist ja korralduslikku abi vaja rohkem, kui vabatahtlikud pakkuda suudavad, sest põgenikke on palju.

Raamatust on meelde jäänud märksõnad nagu pommitamine, keldrid, nälg, külm, piiriületus ja kontrollpunktid. Iseäranis traagilised on enne sõda raskelt haigestunud (näiteks vähidianoosiga) või sõja ajal haavata saanud põgenike lood. Muret tekitab sõja tõttu pooleli jäänud HIVi või narkovõõrutusravi. Venemaale evakueeritud Ukraina lastekodulapsed hõivatakse lapsendamise asemel hoopis Vene sõjakooli. Tule alla sattunud põgenike autokolonnis jookseb autost välja hirmunud laps, keda pole võimalik minna taga otsima ning kes jääbki maha. Selliseid ehmatavaid lugusid jagub raamatus küllaga. Samas näeme liigutavaid momente, kuidas lihtsad ukrainlased sõjas kokku hoiavad ja üksteist toetavad, andes hinge tagant ära kasvõi viimase toidupala. Autor kirjeldab sedagi, kuidas nii tema ise kui ka mitmed teised ausad Vene ajakirjanikud-sõjareporterid on Venemaalt põgenenud, kuna neid ootaks seal armee diskrediteerimise eest kriminaalasi ja vangistus.

Raamatu lõpuosast pärit katkend koputab kõigi südametunnistusele:

„Me peame seda mõistma. Maailm on liikvele läinud. Sõda laieneb. Kui mitte täna, siis homme võib iga inimene, ka kõige jõukam, saada põgenikuks. Me peame seda mõistma. Ja kui mõistame, siis tuleb ette kujutada, millist suhtumist me ümberkaudsetelt loodaksime, kui ka meist põgenikud saavad.

Teie ei saa põgenikuks? Lehitsege seda raamatut algusest. Keegi selle tegelastest ei kavatsenud põgenikuks hakata. Edukad, jõukad, professionaalsed inimesed. Teadlased, ärimehed, artistid, talupojad – keegi ei kavatsenud. Tuli välja, et põgenikuks võib saada iga inimene. Isegi selle riigi kodanik, mille armee eest inimesed põgenevad.“ (lk 175)

***

Ilmunud: Tänapäev, 2022

Tõlkinud: Mait Eelrand

Leia e-kataloogist ESTER

Viivi Suursaar

Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga