Venemaa ühe tuntuma režissööri Aleksandr Sokurovi 2005. aasta film Jaapani keiser Hirohitost kujutab II maailmasõja järgse Jaapani olukorda omamoodi jaapanlikult ja võiks öelda, et isegi empaatiliselt. Filmi pildikeel on poeetiline ja süžeeliin aeglane, kulgedes mõtlikult ja rahulikult, nagu kulges läbi elu ka keiser Hirohito, jumala ja päikese kehastus. Filmis näeme keisrit üdini inimlikuna: ta on keskealine mees oma tavaliste hirmude ja mõtetega ning kahtleb Jaapani kapitulatsiooni möödapääsmatuse ilmnedes, kas ta ikka on surematu ja jumalik. Jaapani okupeerinud ameeriklased, kes teda pildistama tulevad, võrdlevad teda Charlie Chapliniga, kuna maigutav kübaraga jaapanlane mõjub neile koomiliselt. Hirohito kohtub ameeriklaste kindrali Douglas MacArthuriga, kes peab teda erudeeritud filosoofiks, kuid siiski lihtsameelseks, kui Hirohito tõdeb oma lapsikul kombel, et tema ei teadnud Jaapani ülemvägede juhatajana Pearl Harborist midagi, nagu ka MacArthur polevat isiklikult vastutav Hiroshima eest.
Kuigi Hirohito on oma päevikutes II maailmasõja üle kahetsust avaldanud, oli ta siiski hästi informeeritud, jagas armeele otseseid käske ning toetas sõjalist tegevust Hiinas. Ameeriklaste okupatsiooni ajal oli keiser sisulise võimuta isik, kes jätkas küll troonil oma surmani 1989. aastal, aga mitte enam jumala kehastusena, sest sellest sunniti ta ametlikult loobuma. Sokurov edastab vaatajale pildi Hirohitost läbi ameeriklaste silmade; sellise kujutise, mida taheti temast maailmale jagada. Tuleb samuti meeles pidada, et mitmed sõjakurjategijad nagu Shiro Ishii, kes vastutasid julmade inimkatsete eest tuhandete vangidega piinalaagris Unit 731, said Douglas MacArthurilt andmete kogumise eest vastutasuks immuniteedi.
***
Loe arvustusi:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/k-piknukud-kummardavad/
https://www.postimees.ee/1767607/paikesejumala-metamorfoos
Leia e-kataloogist ESTER
Annika Lindok
Muusika- ja filmisaali raamatukoguhoidja