Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem? Mikrobioloog Nicklas Brendborg kavatseb selle küsimuse pulkadeks lahti võtta, öeldes juba sissejuhatuses välja mõtte, mida võib ilma teaduse abitagi mõista: kuigi kunagi kindlasti leiutatakse surematuks muutev tablett, siis raudselt tehakse seda alles tol päeval, mil tema ise kahjuks ära sureb. Või siis natukene hiljem.
Liigi jaoks pole suurt vahet, millal täpselt me selle teadusliku hüppe teeme (peaasi, et me ei ela siis juba päris väljasuremisvõlas). Seejärel tuleks ära lahendada küsimus, kuidas pikaealised meie pisikesele planeedile ära mahutada … Üksikisiku jaoks tähendaks mainitud olukord kurba tõdemust, et kui elujõudu oleks jätkunud vaid päevakese kauemaks, võinuks elada kaheksakümne aasta asemel igavesti. Või näiteks tuhat aastat. Või sada kolmkümmend, aga see-eest väga tervena! Küll sel päeval ikka kahetseks seni tehtud valeotsuseid, nagu näiteks mõnd ülearust prassingut kiirtoidu või alkoholi seltsis! Aga võib-olla pole „surematuse tablett“ üldsegi nii lähedal? Kas sel juhul ikka tasub kahetseda mõnusasti elatud elu? Just seda küsimust silmas pidades viib autor meid teekonnale, andes kaasaegsed lähtepunktid, et mõtiskleda oma eluvalikute üle ja leida kuldne kesktee kasinuse ja maitsekülluse, reeglipärasuse ja spontaansuse ning isegi muretsemise ja seikluste vahel.
Teose üks häid külgi ongi laiahaardelisuse hoidmine täpse vaate päitseis – kõik, mis on kirja pandud, on tervena kaua elamist arvestades oluline. Näiteks levinud ilu- ja eluviisiküsimusi tõstetakse esile vastavalt sellele, kas need aitavad püsida nooremad, tervemad või riskivabamad. Pole tingimata tähtis, kuidas saada saledaks, vaid esmalt on vaja kontrollida, kui palju saledust aitab tervisele kaasa, millised salenemisvõtted on õigustatud ning millised töötavad prioriteetsematele eesmärkidele vastu. Enne lemmiktoidu menüüst välja viskamist tuleks veenduda, kas see on tõepoolest süüdi tervise kahjustamises või hoopis eksikombel (äkki lausa pahatahtlikult?) vaese patuoina rolli surutud. Pole hea mõte võidelda sihikindlalt stressiga või elada tingimata mugavustsoonist väljas, kuni pole täpselt teada, millised mõtte- ja eluviisid või ainevahetuse režiimid rakke pikaealisuse poole tüürivad (soovitavalt erksa ning rõõmsana, mitte põdura ja pahurana). Aga rakkude surematus ei saa olla omaette eesmärk – kui mõelda näiteks vähile –, vaid kõigepealt on tarvis välja uurida, mis printsiibid toovad organismile kasulikke tagajärgi.
Selleks, et anda ülevaadet kaasaegsest käsitlusest, kuidas teaduslikult vananemist välditakse, ei lase autor end kammitseda koolkondadest ega eelarvamustest, vaid püüab leida metaanalüüse või kõrvutada vastukäivate tulemustega uurimusi. Samuti valgustab Brendborg mõnede kuulsust kogunud arvamuste tagamaid ning teeb läbipaistvamaks nendele aluseks olnud teadusuuringuid, näidates, kuidas mingile järeldusele jõuti või kuidas mõnest taipamisest omaaegse mõtteraamistiku tõttu mööda vaadati. Vananemise peamised mureküsimused on nimelt aja jooksul muutunud; kord on otsitud võlurohtu ühest, seejärel hoopis teisest suunast. Tänapäeval jagatakse pika elu segajad peamiselt kaheks: enneaegset surma põhjustavad faktorid ja pika ea nautimist rikkuvad faktorid. Näiteks oleme ühiskonnana õppinud vältima mitmeid seniseid ohte ning saavutanud keskmise eluea märgatava tõusu, aga seda paraku koos vanusega avalduvate haigustega, mis on peidetud sügavale mikrobioloogia ja biokeemia avastamata siseavarustesse. Niisiis pole teadusele veel päris selged kõik väärtuslikud arusaamad selle kohta, mis asjaolud õigupoolest meie vananemist ja kaasuvaid haigusi põhjustavad. Me ei tea veel üheselt, mis protsesse ravida või milliseid toetada!
Üheks näiteks on Alzheimeri tõvega kaasnev amüloidnaastude moodustumine ajus. Me teame, et haigestunud ajus esineb naaste palju, kuid enne beeta-amüloidi tekkeprotsesside vastu võitlema asumist tuleks selgeks teha, milleks aju seda ainet kasutab. Kuna evolutsioon ei ole amüloidi tekkemehhanismi väljasuremist selgroogsete hulgas sugugi soosinud, siis ei pruugi tegu olla ajuga kaasneva juhusliku nähtuse ega biokeemilise kurjamiga, vaid vajaliku komponendiga, mis peaks tegelikult aju millegi eest kaitsma. Meil võib vaja olla võidelda hoopis selle aine väljanõristumise protsesside parandamise nimel või mõne nähtuse vastu, mis tabaks meid siis, kui me suudaks naastukeste tekke edukalt välja juurida.
Teiseks heaks näiteks ravimise dilemmadest on dieediküsimus. Isegi kui mitu uuringut jõuavad järeldusele, et muidu võrdsete elutingimuste korral kalduvad vähem rasvunud isendid olema kõvasti pikema elueaga, selgub olevat mitu toimeviisi, kuidas selline elulemus võib olla saavutatud. Vajalik on kontrollida, kas muidu võrdsed elutingimused on eri uuringute ulatuses endiselt võrdsed või on algseisuna käsitletud erinevaid olukordi. Alles seejärel saab võrrelda tegelikke tulemusi ja need lahti mõtestada.
Võimalus rakendada kalori-, koguse- või ajalist paastu, välistada mürkaineid või kaasata supertoitu, võidelda rasva ladestumise vastu või juhtida paremini ladestumise sihtpunkte, pelgalt paastuda või teha seda koostöös mingi teise, seni nähtamatu mõjuriga, leida endale pärilikult sobiv strateegia või ravida hoopis geene – määramatuse väli on liiga suur, et inimese elu jooksul hakata huupi või nigela usu najal panuseid loopima, saamaks lõpuks omal nahal teada, kellel oli õigus. Paljud dieedi, trenni või mõtteviisiraamatud seda muidugi ootavadki, aga kas neid saab tõsiselt võtta? Kui teaduslikku tagapõhja pole eriti antud, on raske uskuda pakutavasse teooriasse. Liiatigi ei ole üksipäini toit või treening või hingamis- või meditatsiooniharjutused ilmselgelt piisavad mõjuagendid, mille muutmise kaardile asetada oma eluea pikendamise (ja eelkõige selle kvaliteedi tõstmise) risk. Muidugi, kui inimliigi esindajate ülisuurest arvust meie planeedil üldse mingit kasu tõuseb, on see võimalus näha esilekerkivaid seaduspärasusi senisest kiiremini, ainult et sellest saavad kasu alles meie järeltulijad. Senikaua tasub tähelepanelikult jälgida teadussaavutusi ning autor teeb seda õnneks süsteemselt ja laias spektris.
Lisaks uuringutingimuste ja teaduse praktiliste nüansside lahtiseletamisele vaatleb Brendborg pärismaailma kaugeid nurgataguseid. Sealhulgas käsitletakse nii panacea igiammuste otsingute sihtpunkte sügaval džunglites, tundrates, kõrbetes või pikaealiste loomade kehasisemuses kui ka nn siniseid tsoone ehk elupaiku, mis näivad miskipärast soodustavat kohaliku inimpopulatsiooni pikka tervet elu. Märgatud nähtusi lahkab Brendborg kergesti mõistetavas keeles, luues seoseid ja küsides õigeid küsimusi. Ent ta ei pretendeeri guru positsioonile ega tõe valdamise monopolile ega kipu siluma teaduses seni veel hämaraks jäänud tahke, libisedes neist sujuvalt üle, vaid mainib ära, kui mõni asjaolu on lahtine või puudulikult uuritud.
Aga vastusteta ja segadusse me selle raamatu lugemise järel ei jää. Kuna raamat on petlikult lobe lugemine, siis võiks seda pisut konspekteeridagi, juhuks kui mäluprotsessid ei jahvata arusaamisega samal kiirusel. Kes aga vihiku ja pastakaga jännata ei viitsi, leiab siiski piisavalt ahhaa-elemente, mis iseeneslikult mõnda aega meeles püsivad. Tegu on meeldiva, isegi haarava teosega üliolulisel teemal, mille järelmõjuks on parem orienteerumine eluviisi puudutavate materjalide infouputuses, milles me tänapäeval tahes-tahtmata ringi ujume.
***
Ilmunud: Rahva Raamat, 2022
Tõlkinud: Eva Velsker
Leia e-kataloogist ESTER
Tea Roosvald
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja