Anna Janssonil on ilmunud üle kahekümne romaani, eesti keelde on neist seni jõudnud vähesed. Pealkirja vaadates võiks arvata, et tegu on armastuslooga, aga raamat on hoopis krimipõnevik, milles on pisut ruumi ka armastusele ja selle erinevatele tahkudele. Kirjanik toob süžeearenduse kõrval välja mitmed intrigeerivad teemad ja uurib neid põhjalikult. Sel korral on fookuses geenitehnoloogia ja elundidoonorlus.
Raamatus on kesksel kohal kriminaaluurimine ja inimsuhted, taustaks mõnus Gotlandi miljöö. Juba esimestel lehekülgedel läheb käima palju erinevaid liine. Kogu aeg juhtub asju, nii et raske on järje peal püsida. Loo alguses jääb kadunuks noor loomaarsti assistent Cecilia Svensson. Teda nähakse viimast korda mere ääres ühe mehega telki minemas. Seljakotimees, nagu seda telkijat kutsutakse, käib seal rannas igal õhtul uue naisega. See tekitab nii mõnelgi inimesel küsimusi. Asja asub uurima politseiuurija Maria Wern, kes on alguses igati asjalik, aga muutub sündmuste edenedes millegipärast äärmiselt naiivseks.
Raamatus leidub hulgaliselt südamehaigeid, aga pole otsest seletust, miks neid peab olema nii palju. Osalt ilmselt selleks, et tuua välja meditsiinieetika probleemistik; teisalt on südamehaigus lihtsalt mõne tegelaste omadus, nagu seda on vanus või sugu. Soov kõike keeruliseks ajada lükkab asjad pisut üle võlli ja toob mõnikord ohvriks usutavuse. Sellegipoolest hoitakse pinget üleval ja kordagi ei hakka igav, isegi kui kõik pole loogiline või mõne inimese käitumises toimub seletamatult drastiline muutus.
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2023
Tõlkinud: Mari Jesmin
Leia e-kataloogist ESTER
Aet Altement
Sääse raamatukogu raamatukoguhoidja