Kärt Hellerma siiras, poeetiline, pilte ja värve silme ette loov lummav raamat „Lõokeselumi“ viib lugeja tagasi autori lapsepõlvemaailma – Paide lähedale, vanaema ja vanaisa juurde. Lugedes seda raamatut oled justkui autoriga koos: tunned ennast nagu tema, naudid vanavanemate armastust, argipäevast lihtsat ja loomulikku maaelu ning looduse imesid. See on helge raamat ning süvendab meie arusaama, kui tundlikud, tähelepanelikud ja targad lapsed tegelikult on ning kui tähtis on lapsepõlves elada õnnelikus, armastavas kodus.
Kuigi me teame, et 1950. ja 1960. aastate maaelu ei olnud sugugi lihtne ega murevaba, loovad vanavanemad lapsele turvalise ja hooliva kodutunde. Nad teevad oma igapäevatöid – talitavad loomi, teevad heina, viivad piimamannerguid piimapukile, kasvatavad kartuleid, kütavad ahju ja teevad pliidi alla tule, korjavad kanamune ja käivad surnuaias. Nad ei keskendu lapsele, ei õpeta ega kamanda teda. Samuti ei püüa nad tema mängukaaslasteks olla. Laps on siiski kogu aeg vanavanemate läheduses ning näeb, kuidas vanaema-vanaisa oma töid ja toimetusi teevad. Nad räägivad lapsega, jutustavad talle lugusid ja kaasavad teda, kui võimalik. Kõiki neid tegemisi ja toimetusi saadab hoolivus ja armastus.
Taoline lapsepõlv annab kindlustunde, arusaama, et kui olen justkui üksi oma enese maailmas, siis on võimalik leida imesid iseendast, loodusest või inimestest, kes küll teevad oma toimetusi, kuid ometigi on lapse lähedal ja alati olemas. Usun, et sellistel lastel ei teki suureks saades kunagi hirmu üksinda olemise ees, ega ole vajadust saada kindlustunnet teistelt, sest nad leiavad selle iseendast.
Kindlasti oli ka raamatu autori lapsepõlves päevi ja olukordi, kus ta sai vanavanematelt riielda ja pahandada. Mälul on õnneks selline omadus, et hea kerkib peale nagu koor värskelt lüpstud piimal ning halb ununeb või siis mõtestame me halva ümber.
„Lõokeselumi“ meeldis mulle väga seetõttu, et mul endal on väga palju samalaadseid mälestusi, mil veetsin imetoredat igasuvist maa-elu tädi-onu juures Virumaal Haljala lähedal. Mäletan kuuseheki sees olevat majakest, kust nii nagu raamatuski, paistis ära suurem tee sirelipõõsaste vahelt, kus lakas heinte tallamine oli lastelõbu, kus värske heina sees lakas magamine tekitas ka väikest kõhedust just kõrvaharkide ja teistsuguste häälte tõttu. Mäletan onu jutte maailma asjadest – kuigi ta polnud kunagi kaugemal kui Rakveres, Tartus ja Tallinnas käinud –, mis muutusid vahetevahel meie kahe näitemängudeks. Meenub sügav ketiga kaev, kuhu ei tohtinud sisse vaadata, aga ikka vaatasin. Meenuvad piimapukk ja varahommikune hobusega meierei-sõit, pääsukesed ja paljajalu lompides hüppamine… Ja lihtne armastus ja vaikimine, kui istusime enne magamaminekut trepil, nautides päikese loojumist.
Raamatu ülesehitus jutukildudeks võimaldab süveneda ja mõttepause teha. Mõni jutt on nagu luuletus ning mõni luuletus on nagu jutt. Fotosid on just parajal määral – nii, et nad täiendavad, mitte ei võta teksti üle.
Lõpetan oma raamatusoovituse Kärt Hellerma sõnadega: „Mu lapsepõlve valgus ja vaikus on saanud mälus veelgi kirkamaks, muutunud millekski tabamatuks, aga ometi eksisteerivaks.“ (lk 17)
Soovitan lugeda!
***
Ilmunud: Petrone Print, 2023
Leia e-kataloogist ESTER
Ülle Alt
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik seenior