Seda raamatut on keeruline sõnadesse panna. Koosnes teoski ju tähtedest ja lausetest, aga selle võim lugeja üle on nii uskumatu, et raske on teda uuesti raamidesse suruda.
Selja Ahava on kirjutanud teose, mille ilu ja kurbus teeb nõrgaks. Peategelane Saara leinab oma ema. Tema mälestustes seigeldes näeme mälukilde emast paljudel eri hetkedel: emana, töötajana, naisena. See kõik oli enne seda, kui taevast pudenev jäätükk ema igaveseks Saara juurest ära võttis. Uus reaalsus viib Saara ja ta isa viimase õe juurde suurde, aga kõledasse häärberisse elama. Seal üritavad mahajäänud toime tulla leinaga ning leida uut tähendust elule.
Loosse on paisatud ka teisi harukordse õnne või õnnetusega pärjatud inimesi. Nende hulka kuulub ka Saara tädi, kellele õnn on määranud loto peavõidu lausa kaks korda. Suured võidud viivad naise aga meeleheitlike küsimusteni: miks mina? Vastuste otsimisel jõuame teistegi kannatajateni ning autor üritab saada vastust küsimustele, millele vastuseid ei eksisteeri. Kas tegemist on pelgalt juhusega? Või orkestreerib keegi kuskil meie (eba)õnne? Mida hakata õnnega peale, kui seda on liiga palju? Kui taevast pudeneb asju, kuidas sellega leppida?
Ahava kirjutab inimestest ning nende kannatustest imeilusal viisil. Iga sõna tirib endaga kaasa ning pisarad on iseenesest tulema. Raamatu viimases osas kohtume uue inimesega, kelle vaatepunktist näeme Saara ja isa kannatusi uue nurga alt. Karakteril endalgi on aga kohutav koorem kanda, mille peale kasvab lugeja ahastus, aga samas ka paratamatu leplikkus maailma karmide keerdkäikudega.
Raamat on lihtne ja keeruline lugemine samaaegselt. Seda on raske kätte võtta, aga veel raskem ära panna. Lugeja on tunnistajaks mitmete inimeste murdepunktidele ning nende visadusele sealt välja tulla. See on omamoodi ülistus inimkonnale ja sellele, millest on võimalik läbi tulla.
Head lugemist!
***
Ilmunud: Post Factum 2018
Leia e-kataloogist ESTER
Ellika Eero
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja