Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järele mõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud.
Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.
Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.
Vaata „Sõbrad ja hallikirju koerake“ saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Avameelselt ja ausalt kirjutatud teos sopradest. Minu uks lemmik kirjanikeks on Erik Tohvri,sest tema kirjutused on elust nii nagu see on. Teose lopus vottis peategelane koerte varjupaigast segaverelise koera Muki ja sai sellest suurt roomu. Oma elus olen tahele pannud, et osade taatide ja memmede koerad on nende nagu ja kaituvad ka nendega uhtemoodi.Seda koike on nii monus vaadata.
Ei soovita. Ei haaku programmi teemaga.
Oleks tahtnud lugeda hallikirjust koerakesest, aga mitte neist lõpututest suhtedraamade rägastikust.