Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järele mõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud.
Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.
Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.
Vaata „Sõbrad ja hallikirju koerake“ saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Avameelselt ja ausalt kirjutatud teos sopradest. Minu uks lemmik kirjanikeks on Erik Tohvri,sest tema kirjutused on elust nii nagu see on. Teose lopus vottis peategelane koerte varjupaigast segaverelise koera Muki ja sai sellest suurt roomu. Oma elus olen tahele pannud, et osade taatide ja memmede koerad on nende nagu ja kaituvad ka nendega uhtemoodi.Seda koike on nii monus vaadata.
Ei soovita. Ei haaku programmi teemaga.
Oleks tahtnud lugeda hallikirjust koerakesest, aga mitte neist lõpututest suhtedraamade rägastikust.
Kuna Erik Tohvri räägib loo ära ilma emotsioonide ja kirjelduste seitsme loori tantsuta, siis saab vähem kui 300 leheküljega ülevaate kahe mehe kuuekümne aasta paarisuhetest. Igav mul ei hakanud, aga murelikuks teeb lahtiseks jääud Muki saatus. Adene ju ometi Mukit ei aksepteerinuks?
Ajaviiteks võib lugeda küll, aga midagi ei kaota, kui ei loe… Hallikirju koerast on siin küll imevähe juttu.
Kõlbab lugeda. Realistlik, elust enesest. Kerge lugeda.
Saad tutvuda meeste suhtemaailmaga. Minu jaoks uudne, seni pole nii kohanud. Soovitan.
Äratundmine, eriti armukadeduse osas. Kiindumus. Arvan, et nii peabki olema. Muidu poleks turvatunnet. Tavaliselt mehed pehmod ei ole.
Raamatu võib vabalt ka lugemata jätta.
Raamat jättis ükskõikseks, ei mingit emotsiooni. Inimeste igapäevane elu, mida oleme isegi elanud.
Ei soovita, loe parem Õnnepalu lugusid.
Veidi arusaamatu, miks see teos valikusse juhtus. Mul ei ole autori vastu midagi isiklikku, aga loomadest siin küll eriti juttu ei olnud.
Eakamate inimeste omavahelised läbisaamised, erinevad meenutused noorpõlvest, naistest, elust-olust ja tegelikult üks suur heietamine. Olen lugenud sama kirjaniku teisi teoseid parema meelega.
Põhiliselt on lugu kahest sõbrast ja nende suhetest naistega kuuekümnendate Eestis. Suhte- ja abieluprobleemid ongi põhiteemaks. Isegi kahe mehe sõprus jääb rohkem tagaplaanile. Ja hallikirju koerakesest on veel kõige vähem juttu. Samas oli huvitav näha, kuidas suhted rohkem kui 50 aastat tagasi toimisid.
Mina pole Tohvrit enne eriti lugenud. Seda raamatut lugedes tundub, et autor on naistes pettunud. Naiste tõttu eemaldud sõbrast, nad petavad ja otsivad ainult jõukaid mehi. Sõprus võib puruneda, naine petta – ainult koer ei reeda.
E. Tohver on üks meie loetumaid kirjanikke. See teos on tema viimaseid töid, kui ta juba tervisemuredega hädas oli. Kuid see raamat on oma ajastu tõetruu kirjeldus. Täna tundubki see elu igav ja üksluine.
Esimest korda lugesin selle kirjaniku teost ja ilmselt rohkem ei loe. Ei olnud minu jaoks kõitev ja koera roll oli siin imeväike. Kui seda raamatut ei loe, ei jää millestki ilma.
Lugesin päris huviga – vahelduseks lihtne, ilma suurt süvenemist vajav lugemine. Aga tundsin, et mina ei ole Erik Tohvri raamatute ealine sihtgrupp. Ka noorte inimeste elu kirjeldas kirjanik nagu vanainimene(tunnustan siiski kirjaniku võimekust veel vanas eas ja hoopis kunagise energeetikuna raamatuid kirjutada), aga oli huvitav isegi oma vanematest eakamate inimeste nooruspõlve vaadata.
Miks raamatu pealkirjas on ära märgitud koerake, jääb natuke selgusetuks, sest koerast on raamatus ainult natuke juttu. Aga see natuke on siiski armas – olen autoriga nõus, et koera silmadest paistab väga-väga palju.
Minu jaoks oli see esimene teos autorilt ja hea ajaviite lugemine, nii et soovitan lugeda. Kui tavapäraselt on igasuguste suhte- ja perekonna draamade rägastikus peategelased naised, siis seekord on peaosa meestel. Lugu räägib kahe mehe sõprusest ja selle tõusudest ja mõõnadest. Muidugi ei puudu ka meeste suhted naistega ja nende nägemused suhetele. Hallikirju koerake jäi aga kõrvalosasse.
Soovitan, raamat on tegeliku elu koomikast.
Lõbustas.
Esimene Erik Tohvri raamat, mida lugesin. Raamat meeste sõprusest, milles küll pikad vahed sees, mil nad üldse ei suhelnud. Meestekeskne raamat, aga juttu ka meeste ja naiste vahelistest suhetest ja armastuse jõust. Kuna nimekirja teised raamatud pigem loomadest olnud, mida olen lugenud, siis siin oli Mukist väga vähe juttu ja jäi lahtiseks, kas Adene teda ikkagi aktsepteeris. Mukist oleks soovinud rohkem teada saada.
Minu jaoks natuke igav . Liigitaks pigem memuaaride hulka.
Tore , väike sõbrake tal.
Võib olla kui kunagi hiljem raamat uuesti minuni jõuab hindan tulevikus rohkem.
Tegelikult sai see raamat mul loetud ja Facebook’i Lugemise väljakutse grupis tutvustatud juba aastal 2017. Olin lihtsalt unustanud… Ja kirjutasin sellest raamatust nii:
Valiku tegin raamatu kaanepildi ja pealkirja järgi. Kui raamatus on koerake, siis ei saa ju ometigi olla tegemist väga paha raamatuga? Raamatu tagakaanel on autorilt selle kohta kommentaar:
„Laenasin lugupeetud klassikult Anton Tšehhovilt väljendi „koerake“, sest see hellitusnimi kätkeb endas palju sellist, mis kehtib ka inimestevaheliste suhete kohta: armastusväärse olendi vastu tekkinud tunded võivad meie iseloomu tugevasti mõjutada.“
Selle romaani kesksed tegelased on kaks meest, kunagised sõbrad ja kolleegid. Juttu on ka nende ellu sattunud naistest…
Romaani eellugu ja viimased leheküljed pealkirjaga „(L)õpetuseks“ on kui raamistik raamatu esimesele ja teisele osale: „Hoovõtuaastad“ ja „Taaskohtumised“. Kahe osa sündmuste vahele jääb ligi 50 aastat.
Mõned silma jäänud mõtted:
„Inimmälu on kummaline ja isegi vastuolulise ehitusega. Mõned varase lapsepõlve mälupildid saadavad inimest kogu elu, samas kui midagi hiljaaegu kogetut võib kiiresti unustusse vajuda ja meelest kogunisti kaduda.“ (lk 9)
„Sest õpitakse küll igast kogemusest, nii positiivsest kui negatiivsest, aga üle piiride läinud enesekulutamine võib lõpuks tuua ka eksitava teadmise, et elu ja armumist ei tasugi liiga tõsiselt võtta.“ (lk 19)
„Abielu kui institutsiooni võiks mingil määral võrrelda taimega, mille kasvutingimused olenevad pinnasest, kust tema juured toitu ammutavad. Toiteainerikkasse mulda istutatud ja korralikult kastetud taim võrsub tugevaks, sama kehtib ka abielu kohta. Kui perekond on ümbritsetud soodsa, mõistva ja tegusa õhkkonnaga, pole karta, et ühiselt istutatud abielu kiduma hakkaks või kogunisti ära kuivaks.“ (lk 40)
„Tihti on tunda, et naised ei mõista ka ise oma hingeelu funktsioone ja salasoove, rääkimata nende üsna lihtsakoelistest meestest, kellele naise hinge müsteerium tikub pahatihti jääma täiesti arusaamatuks.“ (lk 145)
Tegelikult, kui aus olla, siis kuigi hakkasin toona seda raamatut lugema skeptiliselt ja iroonilise muigega suunurgas haaras see raamat ja selle tegelased koos oma kohati segamini keeratud suhetega-eludega mind vägagi kaasa ning nendest põgusatest hetkedest selle väikese hallikirju varjupaigast võetud koerakesega oli siin loomulikult palju abi.