Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järele mõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud.
Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.
Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.
Vaata „Sõbrad ja hallikirju koerake“ saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Avameelselt ja ausalt kirjutatud teos sopradest. Minu uks lemmik kirjanikeks on Erik Tohvri,sest tema kirjutused on elust nii nagu see on. Teose lopus vottis peategelane koerte varjupaigast segaverelise koera Muki ja sai sellest suurt roomu. Oma elus olen tahele pannud, et osade taatide ja memmede koerad on nende nagu ja kaituvad ka nendega uhtemoodi.Seda koike on nii monus vaadata.
Ei soovita. Ei haaku programmi teemaga.
Oleks tahtnud lugeda hallikirjust koerakesest, aga mitte neist lõpututest suhtedraamade rägastikust.
Kuna Erik Tohvri räägib loo ära ilma emotsioonide ja kirjelduste seitsme loori tantsuta, siis saab vähem kui 300 leheküljega ülevaate kahe mehe kuuekümne aasta paarisuhetest. Igav mul ei hakanud, aga murelikuks teeb lahtiseks jääud Muki saatus. Adene ju ometi Mukit ei aksepteerinuks?
Ajaviiteks võib lugeda küll, aga midagi ei kaota, kui ei loe… Hallikirju koerast on siin küll imevähe juttu.
Kõlbab lugeda. Realistlik, elust enesest. Kerge lugeda.
Saad tutvuda meeste suhtemaailmaga. Minu jaoks uudne, seni pole nii kohanud. Soovitan.
Äratundmine, eriti armukadeduse osas. Kiindumus. Arvan, et nii peabki olema. Muidu poleks turvatunnet. Tavaliselt mehed pehmod ei ole.
Raamatu võib vabalt ka lugemata jätta.
Raamat jättis ükskõikseks, ei mingit emotsiooni. Inimeste igapäevane elu, mida oleme isegi elanud.
Ei soovita, loe parem Õnnepalu lugusid.
Veidi arusaamatu, miks see teos valikusse juhtus. Mul ei ole autori vastu midagi isiklikku, aga loomadest siin küll eriti juttu ei olnud.
Eakamate inimeste omavahelised läbisaamised, erinevad meenutused noorpõlvest, naistest, elust-olust ja tegelikult üks suur heietamine. Olen lugenud sama kirjaniku teisi teoseid parema meelega.
Põhiliselt on lugu kahest sõbrast ja nende suhetest naistega kuuekümnendate Eestis. Suhte- ja abieluprobleemid ongi põhiteemaks. Isegi kahe mehe sõprus jääb rohkem tagaplaanile. Ja hallikirju koerakesest on veel kõige vähem juttu. Samas oli huvitav näha, kuidas suhted rohkem kui 50 aastat tagasi toimisid.
Mina pole Tohvrit enne eriti lugenud. Seda raamatut lugedes tundub, et autor on naistes pettunud. Naiste tõttu eemaldud sõbrast, nad petavad ja otsivad ainult jõukaid mehi. Sõprus võib puruneda, naine petta – ainult koer ei reeda.
E. Tohver on üks meie loetumaid kirjanikke. See teos on tema viimaseid töid, kui ta juba tervisemuredega hädas oli. Kuid see raamat on oma ajastu tõetruu kirjeldus. Täna tundubki see elu igav ja üksluine.