Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
„Frankie” on vaimukalt kirjutatud raamat, mis räägib huumorivõtmes tõsistest asjadest. Mina-vormis räägib meile oma loo hulkuv kass Frankie. Juhuse läbi satub ta sisse jõllitama aknast, mille taga hakkab depressioonis mees, Richard Goldi, endalt elu võtma. Goldi ei taha sellisele hetkele pealtvaatajat, isegi mitte räpast ja katkutud kassi ning nii algabki mehe ja kassi vaheline suhtlus. Suhtlus inimkeeles, sest ehmunud kass unustab loomade “kuldreegli”: mängi lolli. Tegelikult saavad loomad väga hästi aru nii inimestest kui ka kõigist teistest loomadest.
Inimeste sõnadest võib Frankie ju aru saada, aga tegudest küll mitte. Inimesed, targad ja võimsad, on kõige kummalisemad olendid maa peal ning teevad oma elu mõttetult keeruliseks. Kuidas saavad siis miljonid inimesed olla depressioonis, kui see pole nakkav? On ju ka loomi, kellel on raske elu, aga nad ei taha ennast maha koksata. Ehk on asi selles, et inimesed magavad liiga vähe ja mõtlevad liiga palju.
Läbi Frankie silmade näeme kasside igapäevaelu, tutvume nende maailmavaate ja suhtlusreeglitega. Õpime olema praktilised nagu kassid; miks ei võiks kassid voodis magada, suur voodi pooltühjana on lihtsalt raiskamine. Näeme, kui väga vajab üks loom sooja kohta, korralikku toitu ja paitamist.
Mees, kes tahab surra. Kõuts, kes otsib kodu. Liigutav ja ühtaegu ülikoomiline lugu ebatavalisest sõprusest ja teekonnast tagasi ellu.
Autorid Jochen Gutsch on Spiegeli reporter ja Berliner Zeitungi kolumnist ning on võitnud Theodor Wolffi auhinna ja Henri Nanneni auhinna. Maxim Leo on samuti Berliner Zeitungi kolumnist ning võitnud nii Theodor Wolffi auhinna kui ka Euroopa raamatuauhinna.
***
Ilmunud: Vesta 2023
Jochen Gutsch ja Maxim Leo „Frankie” e-kataloogist ESTER
Jochen Gutsch ja Maxim Leo „Frankie” saksakeelse e-raamatuna OverDrive’is
Eike Lille
Tondi raamatukogu juhataja
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Esmalt tundus raamat mõnusalt humoorikas võtmes oleva keskealise mehe elu-olu kirjeldusena ühe kassi silmade läbi, ent mida kaugemale lugemisega jõudsid, seda sügavamaks ja mõtlikumaks muutusid teemad. Läbi looma silmade olid selgelt ja teravalt edasi antud kimpus oleva inimese arusaamatu kulgemine.
Raamat tõsistel teemadel (lähedase kaotus, depressioon) aga kirjutatud humoorikalt ja rohkelt värvikaid tegelasi. Natuke nukker, samas positiivne ja optimistlik.
Tsitaat, mis peegeldab raamatu vaimu:
„Inimesed on kummalised olendid. Nad otsivad tähendust seal, kus seda pole, ja kaotavad selle seal, kus see oli.“ Raamatus näidatakse sügavad teemad: üksildus, kaotus, lootus, naasmine ellu — kõik see avaneb lihtsate, kuid tabavate stseenide kaudu. Kui sulle meeldivad lood, kus loomad saavad inimhinge peegliks — tasub „Frankyt“ lugeda. See on raamat, mis jätab endast maha soojust ja õrna nukrust, nagu õhtune jalutuskäik sügiseses linnas.
Kui esimesel pilgul tundub see olema lihtsalt lugu mehest, kellel on elamise isu otsa saanud, siis järjest enam muutub loo sisu sügavamaks. Suitsidaalse mehe tõttu võiks tunduda üpris morbiidne lugemine, aga tegelikult see päris nii ei olnud. Oli isegi mõningat huumorit. Meeldis, et jutustaja rollis oli kass, lisaks veel rääkiv kass. Ja kõlama jäi ka lootus, et mees suudab saada üle sellest, mis temalt on röövinud elamise mõtte.
“Frankie” tõi mulle silme ette kujutise maiustuseampsu sisse peidetud kibedast ravimist. Et kui raskete teemade üle mõtisklemine on liiga valus, siis vaatleme hoopis üht inimkeeli rääkivat kassi! Lugedes mind veidi ärritas, et mulle tundus Frankie iseloom ja käitumise mitte eriti järjepidev, justkui autor oleks unustanud milline ta kangelane enne oli. Aga nüüd Frankie seiklustel tagasi vaadates taban end mõttelt, et tegemist oli ju eneseabi looga!
Soovitan kindlasti proovida – kui inimkeeli targutavad loomad tunduvad liiga irriteerivad, võib ju raamatu igal hetkel nurka vista! Aga võimalik on, et lugeja saab nii naerda kui mõtlemisainet.
Ajaviitekirjandus, mis jääb enamasti ajalehe järjejutu tasemele.
Jälgisin mõningase huviga, kuidas autorid arendavad depressiooniteemat.
Ei midagi uut.
Mine tea, äkki loomad näevad tõesti et inimesed on nende jaoks hoopis olemas.
Olen kindel, et loomad võivad inimest aidata. Kas just nii nagu siin kirjas.
Nati kurb ja tõsiste teemadega lugu. Aga samas suht positiivne.